OHMYGOSSIP – Tänu USA filmidele oli mul aimu ameeriklaste kirglikust suhtest sporti ja ma olin kursis, et seal praktiseeritakse mõningaid omapäraseid spordialasid nagu ameerika jalgpall ja pesapall. Ma ei hakka selgitama, mida need spordialad endast täpsemalt kujutavad, kuna olen ise võhik, pigem räägiksin teemaga seoses oma kogemustest ja tähelepanekutest.

Aasta tähtsaim spordisündmus on Superbowl. Kõik mu tuttavad ootasid seda õhinaga ja kuigi ma olin seda nimetust varem kuulnud ning teadlik, et tegemist on ameeriklaste jaoks suursündmuse, paljude jaoks lausa aasta tipphetkega, arvasin ma väga kaua, et tegemist on meistrivõistlusega keeglimängus. Tegelikult võisteldakse Superbowlil ameerika jalgpallis. Piinlik tunnistada, aga mingitmoodi olin seostanud oma peas sõna „bowl” bowlinguga. Enamus ameeriklasi isegi ei tea, kust see nimi tuleb, sest sõnal „bowl” (kauss) ei ole ameerika jalgpalliga mingit pistmist.

Mu sõbranna korraldas enda juures Superbowli vaatamise peo, kus üritasin mängu küll jälgida, aga selgitustest hoolimata ei saanud ma sellest eriti midagi aru. Kohalikud eestlased ütlevad, et nemadki ei taipa ameerika jalgpallist mõhkugi ning pigem on Superbowli vaatamine sotsiaalne sündmus. Selle teleülekandel on enim vaatajaid ja seega kõige kallim reklaamieetriaeg (30 sekundit maksab 3 miljonit dollarit) nii on valinud suurfirmad mängu vaheajad oma uusimate ja kalleimate reklaamiklippide esitlemiseks, muutes reklaamipausid sama oodatuks kui punktid lemmikmeeskonnale. Kuuldavasti jälgib suur hulk inimesi Superbowli ajal ainult reklaame.

Populaarsuselt teisel kohal on eurooplaste poolt vähem armastatud spordiala pesapall. Käisin oktoobris vaatamas ajaloolist võistlust Los Angelese Angels ja New York Yankees vahel. Mäng toimus uuel Yankee-staadionil, mis avati alles sel kevadel. Spordiareen oli hiiglaslik, mahutades üle 50000 pealtvaataja ning kõnealloleva mängu ajal ei olnud tühje kohti näha.

Läksin kohale kamba sõpradega, kes spetsiaalselt selle võistluse jaoks Inglitelinnast kohale olid lennanud. Tänu taksojuhile, kes oma sõnul oli esimest päeva tööl ega teadnud, kus Yankee staadion asub ning hoolimata GPRSist korduvalt ära eksis, jäime mängu algusest ilma. Pesapall oli minu jaoks sama arusaamatu kui ameerika jalgpall, mäng kestis umbes sama kaua või kauemgi – üle kolme tunni. Kuigi mu sõbrad elasid mängule elavalt kaasa, ärritades Yankee fänne, keda kodustaadionil oli arusaadavalt valdavas enamuses, nende toetusest paraku ei piisanud ning võit läks kohalikele kangelastele. Lõpuks (paar nädalat tagasi) tuli Yankees „World Series” võitjaks (jah, lugesid õigesti, ameeriklaste jaoks on nende kodumaa ju terve maailm) tekitades New Yorgis üldise eufooria, kogu linn võidutses koos oma armastatud tšempionitega.