Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Hannah: “Meie võitsime – tema kaotas”

Hannah: “Meie võitsime – tema kaotas”

OHMYGOSSIP – Oma kümne-aastase meedia kogemuse ajal on mul mitmeid kordi tulnud soov võtta kätte paber ja pliiats ning üht-teist vastu kirjutada. Alalhoidliku ja lepliku eestlasena olen alati lõpuks selle mõtte maha matnud. Eks hommik on õhtust targem ja hommikuks ongi asi juba lahtunud. Ehk siis, olen muutunud tuimaks ja mõelnud – mis seal ikka.

Aga kas nii on tegelikult õige? Miks me lihtsalt laseme endale teha sellist ajupesu meedia poolt ja arvame, et see on normaalne? Kas me oleme lihtsalt nii harjunud negatiivsete uudistega, mis on meid tuimaks muutnud ja võtame kogu meediat ühe suure paratamatusena?

Hannah teeb häbi Eesti riigile ja on oma kodumaa reetnud!
Alustasin eelmisel teisipäeval koolituuri. See tähendab seda, et sõidan terve novembrikuu läbi kolmkümmend viis briti kooli ja räägin erinevas vanusegrupis õpilastele Eestist, muusikakirjutamisest ja muudest põnevatest asjadest. Teeme koos läbi väikese work-shop’i muusikakirjutamise teemal, vastan laste küsimustele ja esitan kolm uut lugu. Seitse kooli on tänaseks läbi käidud ja emotsioonid on väga positiivsed. Eile hilisõhtul jõudsin tagasi Londonisse, väsinud, kuid väga õnnelik.

Räägin briti koolidest teile oma järgmises blogis, kuid kuhu ma selle jutuga tegelikult jõuda tahan? Täna hommikul helistas sõber Eestist ja teatas, et Õhtulehe ajakirjanik Triin Tael on minust artikli kirjutanud. Avasin arvuti ja lugesin üllitise läbi. Loe Sinagi.

Jah, mis ma siis sellest arvan? Kahju, et inimesel pole mitte midagi muud oma ajaga peale hakata, kui tõlkida 2007. aastal briti meedias ilmunud ÜHTE artiklit ning sellest tohutu pommuudis kirjutada. Kui lugupeetud Triin Tael nimetab end Wikipeedias tõlkijaks, siis huvitav fakt on see, et enamus positiivseid lauseid on Guardian’ist jäänud tõlkimata. Kes tunneb huvi, palun väga, siin on on 2009.aasta oktoobris ilmunud värskem Guardiani uudis.

Paraku on aga faktid meie populaarses kollases väljaandes sulaselged valed. Ja just nii kujundatakse kellegist arvamust lehelugejate hulgas. Reuters’i intervjuu on internetist leitav – kajastas ju seda ka meie uudisteankur „Reporter“ – kust mujalt nad siis selle teleklipi said kui mitte Reutersilt? Olgu öeldud, et Reporter ei käinud Londoni tänavatel lehejagamist filmimas ja inimesi intervjueerimas.

Samuti on Female First intervjuu nende kodulehel üleval.

Mida teie soovitate sellises olukorras? Jääda rahulikuks? Seda küll, kuid kui kaua võib taluda lihtsalt labast mahategemist ja materdamist? Siinkohal veel üks väike erinevus eesti ja briti ajakirjanduse vahel – briti ajakirjandusele meeldib asju veidi „veidralt“ kirjutada ja nende väljendusviis ei ole kaugeltki otseselt tõlgitav. Siinsed inimesed võtavad ajakirjandust kui meelelahutust, mitte surmtõsiselt ja faktipõhiselt nagu seda teeb enamik eestlastest. See oleks piltlikult öeldes sama kui võtta Mart Juur’e blogi ning tõlkida see sõna-sõnalt inglise keelde ning teha sellest Guardiani esilehel tõsine päevauudis. Just nii paraku teeb nii mõnigi Eesti meediaväljaanne.

Kes sobib, kes on andekas?
Ma ei räägi ainult endast, kuigi see on minu blogi ja minu mõtete rännakud, kuid millega me siis üldse rahul oleme? Ilm on meil koguaeg halb, inimesed on kurjad, kõik, kes midagigi väljaspool kodumaad saavutada proovivad on reeturid, oma armastatud sprortlasi materdame samal moel, isegi meie tubli ja eeskujulik esileedi saab ainult negatiivset soppa? Superstaari kangelased on mõtetud inisejad, kõik meie lauljad on andetud, televiisorist pole midagi vaadata ja poliitikud on ebakompetentsed. Kes meile siis kõlbab? Või meeldibki meile lihtsalt vinguda ja viriseda?

Miks on nii, et kui eestlane tuleb olümpialt kullaga koju, siis „MEIE võitsime“, kuid kui tulemused jäävad kesiseks, siis „TEMA kaotas“? Lihtne on istuda arvutiekraani taga ja anonüümselt kommentaariumeid reostada. Aga kuidas küll need halvad sõnad nii lihtsalt üle huulte tulevad? Olen kuulnud väljendit – kui Sul ei ole midagi head öelda, jäta üldse ütlemata. Ja siinkohal on mul öelda küll – saadan palju soojust ja valgust Triin Tael’i teele ja soovin, et anonüümsed, kuid negatiivsed kommenteerijad leiaksid rahu ja armastuse oma südames.

Armastusega Londonist,
Hannah
Laupäeva hommik, 7.november 2009 Kell 10.30

 

 



Reklaam:
error:
blog.tr.ee

socialbakers