Reklaam:
Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Anni-Mari avastab Ameerikat: “Sattusin Hollywoodi märki nähes elevile nagu väike laps”

Anni-Mari avastab Ameerikat: “Sattusin Hollywoodi märki nähes elevile nagu väike laps”

OHMYGOSSIP – Asusime renditud minibussiga O.C-st San Francisco suunas teele. Sõitsime läbi Los Angelese, kus ma Hollywoodi märki nähes sattusin elevile nagu väike laps, mis tegi teistele palju nalja. Saabumisest peale oli mulle suurt rõõmu valmistanud filmidest tuttavate objektide avastamine, näiteks teemärgid ja möödasõitev koolibuss olid minu jaoks juba omaette vaatamisväärsused.

Road-trip San Franciscosse

Üks mu uutest sõpradest käis aina peale, et peame kindlasti peatuma Hearst Castle’is, mis on üsna ainulaadne turistimagnet. Tegemist oli tuhande ruutkilomeetri suurusel krundil asuva  ehituskompleksiga, mille kunagine omanik ja Hearst ajakirjanduse impeeriumi juht William Randolph Hearst 20. sajandi alguses ehitada lasi. Ehitised olid imitatsioonid arhitektuuri-saavutustest, mis peremehele tema reisidel Lõuna-Euroopasse muljet avaldanud olid. Minu kui eurooplase jaoks oli see üpris naeruväärne, kuigi huvitav vaatepilt. Mees oli isegi toomkirkiku oma õue peale vedanud! Lisaks maailma suurim eraloomaaed sebra ja muude eksootiliste loomadega, tenniseväljakud, erakino ning kõige tipuks veel kullast bassein – natuke nagu üle võlli, või mis?

Ameeriklased üldiselt armastavad Euroopat ja eurooplasi, enamuse jaoks on see ikkagi „emamaa”. Igaüks on väga hästi kursis oma päritoluga, nad oskavad täpselt öelda, mitu osa nendest on sakslast, iirlast, itaallast või muud rahvust. Eestit muidugi keegi ei tea, aga seda olekski palju loota – oleme ju pisem kui mõni suurlinn. Ma ütlen alati, et asume Soome kõrval, Põhja-Euroopas, või siis Soome ja Venemaa vahel, ja kui Iphone või Blackberry on käepärast, saan oma kodumaad kohe ka maakaardilt näidata. Eestlase uhkel kombel ei meeldi mulle sugugi, kui mind venelaseks või idaeurooplaseks peetakse. Selgitan, et kuigi me peaaegu viiskümmend aastat Nõukogude Liitu kuulusime, ei ole meil ju enam tõesti peale 25% rahvastiku moodustavate venelaste ja riigipiiri midagi ühist – nii keel, kultuur kui temperament on täiesti erinev hiiglaslikust naaberriigist.

Esialgu oli meil olnud plaan minna kuulsasse Napa Valleysse, aga otsustasime aega säästa ning tegime selle asemel peatuse teele jäävas Ventana veiniistanduses, kus degusteerisime kohalikke veine. Selles California piirkonnas on palju veinikasvatusi ja kõik nad pakuvad  oma toodangut tasuta maitsta, et ostjaid meelitada.

Sõitsime mööda ookeaniäärset maanteed, vapustav vaade merele, mis kohati natuke kõhedust tekitas, kuna teed olid kitsad ja järsud – ühel pool kuristik, mis lõpes ookeanis, teisel pool mäed. Peatusime lõunasöögiks ühes kiirtoidukohas, kus nägin esimest korda tõendit ameeriklaste kurikuulsast ülekaalulisusest. Noor blond tüdruk paistis sumovõitleja kostüümi kandvat, nii ebareaalsed tundusid ta roosasse dressi peidetud kumerused!

Jõudsime San Fanciscosse õhtul, esimene asi mida nägin, olid ringi töllerdavad kodutud, ühel oli lausa madrats tee ääres vastu laternaposti toetatud. Ma polnud varem nii avalikult tänaval elavaid inimesi näinud. Kuulsin hiljem, et nad saavat linnalt $250 kuus, selle pärast neid seal nii palju ongi. Linn oli mägine, üpris euroopaliku väljanägemisega, ringisõitvate trammide ja trollidega, mitte kuigi kõrged pilvelõhkujad ja mitmed sillad.

San Franciscos oli veelgi jahedam kui Orange County’s, me vaesekesed polnud keegi ühtegi sooja riiet kaasa võtnud ning muudkui külmetasime seal. Kui olime end hotellis sisse seadnud ja teetolmust puhtaks pesnud, läksime ööelu avastama. “W” on rahusvaheline trendikas hotellikett, mis pea igas suurlinnas esindatud. Võtsime selle lobby-baaris joogid.

„MC Hammer on siin,” sosistasid mu sõbrad. „Kes?” ei saanud ma aru, „Ta vist pole Euroopas mingi tegija.”
„No tead, see tüüp, kes laulis „Can’t Touch This!”
„Aa, seda laulu ma muidugi tean! Mul pole küll aimu, milline ta välja näeb!” ütlesin ja vaatasin uudishimulikult ringi, kui mu sõber mind kaasa vedas, et paluda lauljaga pilti.
Tegemist oli rahuliku ja üsna sõbraliku mustanahalise mehega, kellel polnud midagi selle vastu, et paari kahvatu fänniga poseerida. Sõbrad viisid mind kurssi, et räppar oli pea viisteist aastat tagasi suure pauguga pankrotti läinud, ta olevat oma 30 miljoni dollari suuruse varanduse vähem kui kümne aastaga tuulde lasknud.

Järgmisel päeval käisime Golden Gate silda vaatamas, mis pidavat päikese käes kuldsena sillerdama, kahjuks oli pilves ilm ja kuulus sild nägi välja nagu suur punane rauakolakas. Jalutasime ka kohalikus Chinatownis (Hiinalinnas) ringi, mis on üks Põhja-Ameerika suuremaid. Peaaegu igas Ameerika ja ka muu maailma suurlinnas on Hiinalinn, mõnes ka Korealinn jne, kus siis vastavad etnilised grupid elutsevad.

Kuigi tagasi lennates ei jõudnud ma kuidagi ära oodata, et tagasi Florida päikese kätte saaks, jäin reisiga väga rahule, lisaks sellele, et olin Lääneranniku ära näinud, oli mul nüüd palju uusi sõpru ja toredaid muljeid.

 

 


Tags assigned to this article:
"Annimari Avastab Ameerikat"Anni-Mari Kaasikblogi

Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee