Reklaam:
Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Anni-Mari avastab Ameerikat: “Selleks ajaks olin ma juba veendundud, et mingit korterit ei olegi olemas”

Anni-Mari avastab Ameerikat: “Selleks ajaks olin ma juba veendundud, et mingit korterit ei olegi olemas”

OHMYGOSSIP – Maandusin õhtupimeduses Miami lennujaamas pärast kolme pikka lendu ja ühe vahelennu tühistamise tõttu viis tundi pikemaks veninud reisi. Väljudes vastu lööv kuum troopikaõhk tõi mulle naeratuse suule ja tundsin, et olen seikluseks valmis.

MINU ESIMESED MULJED

Ma ei olnud kunagi varem Ameerikas käinud, ainult mööda Euroopat ringi reisinud ja korra Dubais, nii et olin enne teele asumist ootusärevusest tulvil ega saanud öösel isegi magada, kartes, et äkki ei ärka õigel ajal üles. Lõpuks kohale jõudes olin ma pärast 23-tunnist ülevalolekut küll rampväsinud, kuid endiselt rõõmsalt erutatud ning põnevil, et näha kui palju vastab tegelikkusele minu ettekujutus elust “Suure Lombi” taga, mida olid kujundanud lisaks Hollywoodi filmidele ja VH1 reality-showd’ ele ka mitmed ameeriklastest tuttavad ja sõbrad.

Esimene asi, millest küll palju kuulnud olin, kuid mis ikkagi muljet avaldas, oli asjade massiivsus – laiad mitmerealised sõiduteed, suured autod ja teeäärsed majad, mis mööda sõites tundusid kilomeetreid venivat.

Inimesed, vastupidi, keda Miamis kohtasin, olid enamasti väga lühikesed, mina oma 170cm juures paistsin pikka kasvu ja kui veel kõrgetel kontsadel ringi kõndisin, võisin suuremale osale ülevalt alla vaadata.

Miamis on koos väga kirju seltskond, 65 protsenti populatsioonist moodustavad hispaania keelt kõnelevad rahvused, lisaks palju idaeurooplasi ja värvilisi, kõikvõimalike inimrasside segu.

Paljud eestlased on mulle kurtnud, et kõige enam häirib neid ameeriklaste võltssõbralikkus, küsitakse naeratades „Kuidas läheb?” vastuse vastu huvi tundmata ning seda ära kuulamata. Mul on vastupidine arvamus, eelistan iga kell pealiskaudset viisakust ja teeseldud naeratust sellele, kui keegi kontvõõras minu peal oma halba tuju või paha päeva välja elab, nagu Eestis ühistranspordis või teeninduskultuuris tihti ette tuleb.

Tunnistan, et alguses muutis mindki veidi kohmetuks olukord, kui näiteks poodi sisenedes pöördus laialt naeratav müüja minu poole hõigates: „Hey, how are you?” ja sama kohe järgmisele sisenejale, pööramata tähelepanu minu pobisetud „I’m fine, thanks!” mis tundus kuidagi väga lohisev ja ülearune. Harjusin aga kiiresti sellele küsimusele kohalike kombel kajana „Hi, how are you?” vastama.

Ameeriklase jaoks on väga oluline viisakus ja teistega arvestamine, ta ei soovi mitte mingi hinna eest kaasinimesele ebamugavust valmistada. Taktitunne ja kaaslase tunnete säästmine on olulisem kui tegelikkus, mille tõttu võivad isiklikud suhted aeg-ajalt keerulised olla, kuna sa kunagi päris täpselt ei tea, kas seda, mis sulle just öeldi mõeldakse tõsiselt või arvatakse, et see on midagi, mida sa kuulda tahad või nii lihtsalt sobib ütelda. Väga palju aega veedetakse analüüsides, mis kellegi öeldu taga tegelikult peidus.

Üldse on USAs palju kirjutamata reegleid, mille järgi inimesed elavad ning mis on neile maast madalast sisse juurutatud, et elu lihtsam, turvalisem ja arusaadavam oleks. Miami elanikud ei ole küll kõige parem näide ameerikluse kohta, kuna suurem osa siinsest elanikkonnast koosneb kõikvõimalikest seaduslikest ja illegaalstest immigrantidest.  Miamilased olevat ka kurikuulsad oma ebausaldusväärsuse ja tühjade lubaduste lennutamise poolest.

Elu on näidanud, et mida rohkem juttu, seda vähem tegusid ning sellest tulenevalt olen ma enamasti ettevaatlik inimestega, kes palju lubavad, kuni nad on oma sõnu tõestanud. Mul elas Floridas üks sõber, kes oli korduvalt Eestis käinud ning kellel ma olin Tallinnas äri alustada aidanud. Olin hoidnud temaga kontakti ning enne Ühendriikidesse minekut andsin sellest ka talle teada. Koheselt lubas ta mulle lennujaama vastu tulla ja isegi tutvuse kaudu ülisoodsa hinnaga üürikorteri leida selleks kolmeks nädalaks, mis ma Miamis veeta plaanisin. Kuna ma teadsin teda mitu aastat ja olin ise talle Eestis abiks olnud, siis ei leidnud ma põhjust tema sõnades kahelda.

Paar päeva enne mu tulekut hakkas ta aga kurtma, et kõnealune korter kuulub ta eestlasest tüdruksõbra sõbrannale ning soovitas mul hoopis tollega kontakteeruda, kuna tüdruk tegevat tõenäoliselt koleda armukadedusstseeni, kui mu sõber ise temalt midagi minu jaoks küsiks. Minu ja selle sõbra vahel ei olnud kunagi olnud midagi romantilist või seksuaalset, seega tundus see situatsioon mulle kummaline, tundsin ka ebamugavust võttes ühendust tüdrukuga, kellega olin vaid paar korda põgusalt kohtunud, kuid soovides siiski abivalmis sõpra säästa, järgisin tema juhtnööre.

Lõppkokkuvõttes tuli mulle lennujaama vastu minu sõbra tüdruksõbra tuttav ja veetsin esimese öö kolmanda inimese majas Fort Lauderdales, mitte mulle lubatud korteris Miamis.

Sõpra ennast seal ei olnud, ta lubas järgmisel päeval mulle järgi tulla ja viia kokkulepitud kohta. Tüdruksõber oli kohal, mul oli oma tuba ja vannituba ning majaomanik oli sõbralik ja seltskonna üle rõõmus, nii et ma ei olnud halvas olukorras, aga siiski uskusin ma veel sel hetkel, et mind on ootamas soodsa üüriga omaette elamine.

Hommikul helistas mu sõber korduvalt, muudkui vabandades, et on äriasjadega hõivatud ja lükkas mulle järgitulekut aina edasi, lõpuks hilja õhtul palus mul veel päevakese seal olla. Järgmisel päeval kordus peaaegu sama asi, kui pakkusin välja, et leian ise transpordi ja lähen kohale, selgus, et korterivõtmetega olevat probleem, mis pidi hommikul lahenema, vabandusi aina lendas. Lisaks tõmbas ta mind veel suhtedraamasse oma tüdruksõbraga, süüdistades teda kõigis oma probleemides.

Selleks ajaks olin ma juba veendundud, et mingit korterit ei olegi olemas ning kui ta uute vabandustega lagedale ilmus, lihtsalt naersin selle peale, mis teda endast välja viis, nii et ta lõpetas kõne karjudes ja toru ära visates. Hiljem saatis ta mulle veel pika sõimukirja süüdistades mind tänamatuses. Minu vastus oli lühike: „Sa ei pidanud oma sõna.”

Kõige huvitavam oli asja juures võib-olla see, et sama sõber oli mulle korduvat rääkinud, kui tähtis on tema jaoks tema au, lubadustest kinni pidamine ja kuidas maailm on liiga väike, et kellelegi käru keerata. Nagu ma ütlesin – mida rohkem sõnu, seda vähem selle taga midagi paikapidavat.

Õnneks oli valdav enamus minu ülejäänud Miamis elavast tutvusringkonnast sündinud ja kasvanud Põhjaosariikides, sealt pärit inimesi peetakse üldiselt südamlikumaks ning usaldusväärsemaks kui Ida-või Lääneranniku kohalikke. Kui üks neist kutsus mind nädalasele reisile Kaliforniasse, olin rõõmuga nõus.

 

 



Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee