OHMYGOSSIP — Ühel päeval olin väsinud ja tundsin, et vajan lihtsalt kondamist erinevates poodides. Jalutasin läbi ühest kaubandusekeskusest. Otsustasin, et hakkan naeratama igale inimesele kasvatades sellega maailma positiivsust.

Tegin algust ühe noore naisega, kes mulle vastu jalutas. Ta oli niivõrd kurja näoga nagu keegi oleks just hammustanud teda. Ma naeratasin talle, ilma tagamõtteta- lihtsalt siiralt ja avatult. Vaatasin silma ning naeratasin. Ta vaatas mulle silma, sööbis mu pilku, kuid ta muutus aina kurjemaks ning näoilme ei muutunud karvavõrdki. Ma otsustasin, et ma pean ta naeratama saama- jätkasin silma vaatamist ja naeratamist ning teate- ta muutus aina kurjemaks kuni lõpuks mul hakkas hirm. Kas tõesti tänapäeval on inimestele naeratamine kuriteoks saanud? – küsisin endalt.

Kust see kõik alguse sai? Ma käisin töö tõttu ühel suurepärasel koolitusel. Läksin sinna ilma igasuguste ootusteta ning sain kaasa täieliku elu muutuse. Liiga pikale veniks selle kogu sisu lahti kirjutamine, kuid pigem soovin jagada Teiega, kuidas see muutis minu elu.

Minusse sündis rahu

Uskumatuna näib mulle nüüd, kui tühiste asjade pärast ma enne muretsesin. Ma suutsin ennast lõhkuda aina enam ja enam mõtetega, kuidas mind petetakse, mulle valetatakse, pidev kontrollimine ja muretsemine asjade pärast, mida ma muuta ei saanud. Ma üritasin inimest enda kõrval kontrollida, ma tahtsin pidevalt teada, kus ja kellega ta on tekitades rumalaid probleeme. Aga teate, sellel pole mõtet. Nüüd olen ma muutunud nii rahulikuks, et see tundub teistele kummaline. Kuidas ma ei huvitu ja ei küsi. Tõde on tegelikult selles, et kui inimene peab leidma kellegi- siis ta leiab, kui ta peab kellegiga käima – siis ta käib. Kui sulgubki see uks siis see on vajalik selleks, et avaneks sulle järgmine uks, mis avab sulle uued väärtused. Seega tõesti – ei ole mõtet muretseda asjade pärast, mida sa muuta ei saa. Minu mossis nägu on asendunud nüüdseks rahuliku muigega – ma tean, et kõik on tegelikult hästi.

Probleemi hetkel tegelikult ei olegi

Kui hakata korraks mõtlema, mis sinu jaoks hetkel muret valmistab või sind vaevab siis tegelikult ei seisne põhjus kunagi praeguses hetkes. Kõik probleemid on seotud, kas minevikuga või tuleviku pärast muretsemisega. Seega – kus on probleemid? Enne valdas mind pidevalt pakitsev tunne ja midagi kripeldas. Nüüd küsin endalt – aga mis mul hetkel viga on ja nii ma mõistangi, et mul ei olegi praeguses hetkes midagi valesti. Kõik, mis oli minevikus jäägu sinna, sest seda enam muuta ei saa. Kõik, mis puudutab tulevikku läheb nii nagu minema peab. Seega tegelikkuses ei eksisteerigi probleeme.

Ma olen tänulik kõige eest

Miks soovime me elus aina rohkem ja rohkem ning raske on olla rahul sellega, mis meil on praeguses hetkes. Palju inimene mõtleb sellele, KUI palju tal tegelikkuses on – harva! Oska olla tänulik väikeste asjade eest! Enne ma võtsin iseenesest mõistetavana, et mu rahakott võimaldab väga tihti väljas süüa või endale koju lilli osta. Koju jalutades ma ei suutnud märgata, kui ilus on päike mu kõrval või loodus nina ees. Järsku ma hakkasin seda kõike märkama ja väärtustama, tunnetama ja see kõik hakkas mulle tegema hinges pai. Tunne oli lihtsalt imeline. Lihtne harjutus – igal õhtul kirjutada ülesse, mille eest sa oled tänulik tänases päevas. Kui mina selle harjutusega algust tegin hämmastas mind see, kui palju asju tegelikult mu elus on, mille eest ma juba praegu tänulik olen.

Ja teate, ühel hetkel mind ei häirinud mu lähedase inimese valed, väljaskäimised või teised naised. Mõistsin, et inimene kellest unistasin, ei olegi tegelikult minu unistus ja õnn. Ma ei küsinud enam mõtetuid küsimusi. Ma tegin oma tööd armastusega, ükskõik, kui tüütu see oleks. Ma väärtustasin igat hetke. Ma sain aru, et mul on meeletult palju. Õppisin naeratama kõigile ja kõigele. Saatsin oma naeratuse laiali maailma lootes, et see levib nagu hea lõhn kõigini.

Ning järsku ma ei olnud enam väsinud, mu viis töökohta ja pidevalt rakkes olek ei kurnanud mind – mul oli suurepärane tunne. Sest mul ei olnud enam midagi negatiivset – minu elus eksisteeris vaid positiivsus. Ma olen alles alguses, aga ma olen sellel teel ning soovin, et terve maailm leiaks selle imelise tee.

Armastust ja palun, ma väga palun – ärge unustage naeratada kõigile ja kõigele!