Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Kaks korda rängast mootorratta õnnetusest eluga välja tulnud ja ratastoolist jalule tõusnud Rain Suursaar plaanib minna “Selgeltnägijate tuleproovi”

Kaks korda rängast mootorratta õnnetusest eluga välja tulnud ja ratastoolist jalule tõusnud Rain Suursaar plaanib minna “Selgeltnägijate tuleproovi”

See lugu on Tartu poisist Rain Suursaar’est, kes oli 23-aastane, kui sattus raskesse mootorratta õnnetusse. Lugu räägib tema läbielamistest 7 aasta jooksul. Mida võib tunda üks noor inimene, kes ühel hetkel teeb silmad lahti ja talle öeldakse, et ta edasine elu jätkub ratastoolis.

“Minu arust ei ole see õige, et vanemad oma lapsi matma peavad. Pealegi, mu ema sureks ka kohe ära, kui mind poleks. Kõige hullem on see tegevusetus. Kui aga leiad omale rakendust, siis tuleb päike jälle pilve tagant välja. Mina läksin igavusest ja majanduslangusest tingituna ülikooli,” ütleb täna ennast taas jalule treeninud Rain Ohmygossip.ee’le.

Kui te vaatate tagasi oma elule, mis oli enne õnnetust, siis mis te arvate, miks te olite nii hulljulge?
Ma olen kogu aeg mingi tegevuse järele janunenud, mul oli tihti hirm, et ma ei jõua kuskile. Äkki sellepärast kuidagi alateadlikult oli mul vaja igast võimalusest kinni hakata ja lolluste peale pole ma kunagi kehvem olnud. See, et ma hulljulge olin ja et inimesed minust nii arvasid, tuli umbes 3 aastat hiljem välja. Minu arust oli täiesti normaalne korraga mitmes kohas olla. Olin seal, kus oli lõbus või seal, kus parasjagu mulle endale kõige kasulikum olla oli.

Mis oli teie esimene mõte peale õnnetust?

Mäletan seda väga hästi. Esimene mõte oli, et tsikkel terveks jääks, sest 2 aastat enne seda viimast õnnetust sõitsin ma enda bike’i maha kandmisele ja sel korral ma sõitsin sõbra tsikliga, millele oli ostja ka olemas. Sellepärast oli minu eesmärk, et tsikkel terveks jääks. Selles osas ma kukkusin ilmselgelt läbi.

Mis toimus tunnetes?
Tunne oli päris kehv. Kiirus oli 135km/h ja õhulend oli 36m. Lendasin, nagu vedel sardell. Mäletan, et läksin asulamärgi mullavallist hüppesse ja maandusin täpselt ratastele (pealtnägijate sõnul tegin õhus 4 saltot) jubeda pauguga, mis mind tsikli seljast maha viskas. Selili lebades nägin, kuidas tsikkel mulle tagant järgi selga lendab. Ajasin käed ja jalad vastu, ning see kukkus mulle kõhu peale ja põrkas edasi, minu pealt minema. Sain kohe aru, et midagi on pahasti, sest ei saanud neljakäpukil liikuda, sest vasak käsi ei kandnud. Lasin tee ääres seisvatel maakatel mulle helistada, sest mu telefon oli kadunud. Kui see helisema hakkas, siis ikka kuidagi sain nelja käpukil telefoni juurde ja helistasin ise kiirabisse. Peale seda tulid need maakad ja vedasid mind nagu kartulikoti tee äärde. Ma keelasin neid ja lõin jalgadega seda, kes mind jalust haaras, kuid nad ikka tassisid mind. See oleks võinud olemata olla. Üldjuhul tsiklimees teab, kuidas olla, kui pauk käib.
 
Mis juhtus ärgates?
Arvasin, et olen ikka veel narkoosis, kuigi ärkasin mitu korda ja sundisin ennast uuesti magama, sest ma vist aimasin halba. Aga kui kontakteeruma hakkasin, siis oli üks sõber parasjagu minu juures. Küsisin temalt, kas mul on jalad koos või laiali, sest ma ise ei saanud aru. Ta vastas, et jalad on koos. Mulle aga tundus, et jalad on laiali, nii laiali, et ripuvad kahelt poolt voodit alla. Ma vist hakkasin naerma ja jäin uuesti magama. Mõeldes, et: „Äkki ikka oli uni raisk“.

Kuidas võtsite ärgates vastu sõnumi oma tervislikust seisust?
Ma ei uskunud, et asi nii hull saab olla, sest mingid õrnad liigutused tulid jalgadesse päris ruttu. Mind ajas närvi see, et esimesel nädalal öeldi, et jään ratastooli ja et ma hakkaks võimalikult kerget ratastooli hankima. Selle peale ma sõimasin arstidel näod täis ja ütlesin, et mul pole aega teiega siin eriti pikalt koibi siputada. (ravida nagu) Pealegi suhtlesin intensiivravi palatis olles klientidega, sest olin just katuste ehitusega tegelema hakanud. Koolitasin palatis poisse välja, kuidas katust peab panema ja tegin hinnapakkumisi ja suhtlesin klientidega. Oma esimest objekti ma ei näinudki, sest vahetult enne selle töösse minekut hüppasin intensiivravipalatisse. Seda vähem mul oli aega ja tegin nagu iseendaga omast arust reaalse kokkuleppe, et 8 kuu pärast kõnnin karkudega. Selle eesmärgi ma saavutasin vist 6 kuuga.

Mis andis teile jõudu teraapias mitte alla anda?

Ma olen viimasel ajal aru hakanud saama, et mul on mingi kiiks juures, et pean alati kellegagi võistlema. Nii on praegu ka jõusaalis. Üksi ma ei ole eriti usin, aga kui tekib treeningkaaslastega võistlusmoment, siis ma punnitan kõvasti. Mul on vaja kogu aeg kellelegi ära panna. Nii ka teraapias. Ja kuuldavasti olin ma mõnele raskemale patsiendile tugevaks motivaatoriks ka. Nimesid ei taha nimetada, aga nii on minu kõrvu tagasi jõudnud, et “Suursaar pidi nagu loom olema saalis”. Ja selline tagasiside omakorda motiveerib ennast. Salaja tegin ühe lisa taastusravi kuuri ka haiglas olles. Tarvitasin ühtesid ravimeid, mida Euroopa Liidus enam tarbida ei tohi. Kui jalgadesse jõudu ja liigutusi juurde ei tulnud, siis treenisin ülakeha ja kui ülakeha arenes, siis see ka motiveeris.

Kui kaua teraapia kestis?

Järjest olin haiglas 94 päeva. Edasi käsin taastusravis 2 korda aastas vist 10 päeva korraga. Täpselt ei mäleta enam.

Mitu aastat tänaseks õnnetusest möödas on?

23 aprill saab 7 aastat täis.

Milline on teie füüsiline seisund 7 aasta möödudes?
Jalad on ikka veel  50% halvatud, jalalabad ei liigu ja kui naise välja vihastan, siis ta vöib vabalt mulle kahvli tagumikku lüüa ,seda ma ka ei tunne. :D

Lihtne see kõik polnud! Lülisamba murd L1 ja vasaku õlavarre luu murd kahest kohast.  2 kuud intensiivis 1.5 kuud kirurgiline järelravi. Kuue kuu möödudes sain ratastoolist lahti. Käisin kahel kargul ja nüüd liigun ühe kepiga.

Vabandame, et nii küsime aga kas selle raske aja jooksul käis teil peast läbi mõtteid näiteks oma elu lõpetada?
Muidugi on ja ma arvan, et iga sant on sellele mõelnud. Olen täiesti konkreetselt seda ette kujutanud, kuidas ma lõpu teeksin, aga minu arust ei ole see õige, et vanemad oma lapsi matma peavad. Pealegi, mu ema sureks ka kohe ära, kui mind poleks. Kõige hullem on see tegevusetus. Kui aga leiad omale rakendust, siis tuleb päike jälle pilve tagant välja. Mina läksin igavusest ja majanduslangusest tingituna ülikooli.

Ma arvan, et kui inimene võtab endalt elu, siis see karma või võlg kandub kellelegi edasi. Ja mulle ei meeldi asju poolikuks jätta. Ühesõnaga, see ei oleks väljapääs. Kuid alati on erandeid. Kui ma oleksin voodihaige, ilmselt siis räägiksin ma siinkohal teist juttu.

Kas te otsisisite professionaalset abi ka psühholoogidelt/psühhiaatritelt?
Ma ei mäleta, et ma seoses õnnetusega psühholoogi vastuvõtul oleksin käinud. Selle peab ilmselt inimene ise või tema lähedased ära tundma, kas tal on seda vaja või mitte. Minul endal neisse usku ei ole. Kui inimene tunneb, et tal on mingid probleemid, siis ta peaks oskama need ka ise lahendada. Õnneks oli mul kiiver peas, kui intensiivi hüppasin.

Kui teil oli raske aeg ja peas mustad mõtted – kust saite siis jaksu, jõudu ja head nõu?

Ma sain jõudu sellest, et mingi hetk, kui silmas avasin, seisis ümber minu intensiivravi palatis 16 sõpra. Tänaseni, kui sellele mõtlen, siis külmavärinad joo
ksevad üle keha. See on uskumatu power, mida sa sellisel hetkel saad. Mul oli just hirm, et jään sõpradest ilma, aga jäin ainult kahest ja asemele tuli palju uusi. Kodus olles sain jõudu kindlasti oma asjaajamistest. Tegin aedade paigalduse kuulutused ja viisin koos sõbraga laiali postkastidesse. Nii tuli paar objekti. Võtsin tuttavad tööle ja tegin ära. Jõudu sain juurde kindlasti ka pidudest. Mingi aeg pidutsesin ja laaberdasin päris palju ringi. Ja loomulikult trennist sain ka jõudu. 2 kuud peale minu õnnetust murdis üks sõber kaela ära. Olime koos taastusravis, sõidutasin teda ratastooliga, kui tal endal käed veel ei liikunud ja hiljem käisime koos jõusaalis ja ujumas, kus mina käin tänaseni.

Teie õnnetusest on välja kasvanud edukas äri. Kuidas te leidsite tee oma ” kepikesteni”? Mis pani teid mõtlema selles suunas?

Keppideni jõudsin ma ikka läbi enda vajaduse. Ma ei tahtnud tavaliste keppidega kõndida, tahtsin midagi isikupärasemat ja silmatorkavamat. Algul oli plaan neid Los Angelesest sisse tooma hakata, kuid korraga oleks pidanud tellima 1000 keppi, milleks polnud raha ja EAS ka vahendustegevuseks ei anna. Siis otsustasin neid ise tegema hakata. Esimese prototüübi tegin sugulase auto käigukanginupust, mille praegune nimetus on SKULL. Selle kruvisin tavalise jalutuskepi otsa ja kõndisin mitu kuud. Ühel päeval lõpetasin Arctic spordiklubis trenni ja riietusruumi minnes murdus see luupea kepi otsast ära ja kukkusin trepist alla. Tänaseks on see mure lahendatud ja tooted on ravimiametis arvele ka võetud. Ei julge ettegi kujutada, mis oleks juhtunud, kui minuga juhtunu oleks aset leidnud mõne esimese kliendiga. Minu kepiäri oleks päris üürikeseks jäänud. Kirjutasin äriplaani, andsin taotluse sisse ja saingi starditoetust. Isegi nii hästi läks, et ühest tootmisharust sai kaks. Käsitööna valminud jalutuskeppide tootmine www.luxcane.com ja fotode graveerimine www.luxgraveer.com.

Kuidas teil läheb täna?
Praegu mul läheb hästi. Arendan oma graveerimist ja käin EAS-i ekspordikoolitusel, et koguda uusi mõtteid ja ideid, kuidas jalutuskeppe saaks eksportima hakata. Elan küll pisikeses üürikorteris nagu hamster, aga praegu ma veel mahun siia ära.

Kas ja mida te olete oma õnnetusest õppinud?

Kõlab kuidagi isalikult või isegi vanaisa Piigolikult, aga kui tsikliga kihutada, siis kaine peaga ja kaitsmetega. Ma ei saa öelda, et ainult see õnnetus mind muutnud on. Aga õnnetus, ülikool ja loomulikult ka vanus on mind palju muutnud. Minu väärtushinnangud on rohkem paigas, kui ei iialgi varem.
 
Millist nõu te jagaksite noortele, kes mõtlematult ja hulljulgelt ringi kihutavad?
Mitte mingit nõu ma rohkem ei annakski tegelikult. Noor inimene on noor inimene ja ta teeb naguinii täpselt seda, mida ta tahab. Muide, kodudes sureb kordades rohkem inimesi, kui tsiklitega. Nii et elada tuleks nii, et oleks mida meenutada.

Kas te ise teeks midagi teisiti kui 7 aastat tagasi?
Siia on mul kaks vastust.Terve elu koosneb valikutest, aga esimese asjana torkas tegelikult kaks varianti pähe küll. Kui näed, et naguinii läheb käest ära ja juba haistad tagajärge, siis keera peale, jääb igasugune taastusravi ära. Teeks muidugi teisiti, selle hüppe oleks võinud ära jätta.

Olete kaks korda õnnetusest napilt eluga pääsenud? Mis teie sisetunne selle peale ütleb?
Tegelikult mul on mingi ebamaine sisetunne igasuguste pahanduste suhtes. Kui näen unes politseid, siis mind pahatihti kutsutakse ülekuulamisele. Kui näen raha, siis on mul mingid pahandused. Ka kahte tsikliõnnetust ma tundsin ette, aga no „minuga ikka ei juhtu ju“. Kunagi alaealisena sattusin ma kohtukulli ette, ka tookord aimasin ma halba. Ilmselt võtan osa järgmisest nõidade tuleproovist, äkki kõigevägevam tahabki mind selles suunas juhatada. Aga saatusepoisil soovitan ma järgmine kord kahekesi tulla, ma ei kavatse alla anda.

Arvate, et keegi seal üleval hoidis teid?
Ma ei usu J-malat. Kunagi mingis seltskonnas üks jumalamees proovis minuni jõuda, ma avasin talle ennast ja suhtlesime, mille peale vaene mees end väga purju jõi. Kohati jäi mulje, et ta ise ka enam ei usu kõige vägevamasse.

Mis te arvate lausest “ära sõida kiiremini kui su päästeingel lennata suudab”?
Kui mind on keegi kaitsma määratud, siis ta on sellega arvestanud, et ma liigun kiiresti, enam muidugi mitte. Nüüd ütlevad sõbrad, et Suurik on Suurik, lihtsalt liikumiskiirus on pihta saanud.


Tags assigned to this article:
Rain Suursaar

Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee