Olen ajakirjandusega seotud tänaseks ligi kakskümmend aastat. Jah, ma olen tõesti juba nii vana, et saan nii öelda. Teadsin juba põhikoolis, et mulle meeldib ajakirjandus — tegin siis kooli ainsat koolilehte. See oli väga populaarne, nii populaarne, et ühe klassiõe ärimehest isa otsustas sellesse investeerida ning aitas meil lehte suurtes tiraažides trükkida. 

Leht tõi meile Marega sisse tolle aja kohta mõnusalt taskuraha, mille eest mina toona käisin üle linna diskodel ja ostsin suitsu. Ühesõnaga — raha läks täiesti korstnasse, mõtetusse allikasse, enese rikkumisse. Tagantjärgi tarkus. Vanemad kindlasti sellest rõõmu ei tundnud… aga see ei saa olema tänase loo moraal.

Mulle on alati meeldinud võim — otsustamine, asjade suunamine ning oma arvamuse avaldamine. Mul on liidrina alati ka edu olnud, alates klassivanemaks olemisest kuni kuuluvuseni igasugustesse klubidesse-organisatsioonidesse ning juhatustesse. Kusjuures see pole kunagi olnud niivõrd tahtlik ja taotuslik kui pigem kirglik mõtteviis ja käitumismudel. Kõike, mida olen teinud, olen teinud kirega ja suisa äärmuslikult. Nii kirglikult, et see sütitab ka teisi…  Asjad, mida ma teen, on hästi tehtud. Alati. See on reegel. Kui minu nimi on all, siis võite kvaliteedis kindlad olla. Samuti võite kindlad olla asja õigsuses. Mina pole kuulunud kunagi nende arglike ajakirjanike hulka, kes avaldavad oma arvamust, aga autor on anonüümne. Põhjus on ainult ja ainult selles, et ma ise usun iseendasse ning oma tegudesse ning ma nõuan endalt selle koha pealt viimast. Teised saavad sinusse uskuda ning sind tõsiselt võtta vaid siis, kui sa seda ka ise teed. Kui sul puudub ausus, siis sul puudub minu silmis kõik. Ma vihkan valelikke inimesi! Jah, tihti jõuvad nad oma vale-vankril päris kaugele aga küll tuleb ka nende kohtutund. Kui tahad olla eeskujuks, pead eeskujulik olema, vähemalt püüdma! Kui tahad võita Olümpiat, pead teistest kaks ringi kiirem ja nutikam olema. Minu silmis võidab ja võidutseb vaid aus, töökas ja tõeliselt püüdlik inimene – südamest hea ja tore inimene. Suurt Olümpiat ei võida suli — varem või hiljem jääb ta “dopinguga” vahele.

Ka see selleks. Sellest ma ka täna ei räägi. Räägin hoopis sellest, mis seoseid olen elu jooksul teinud ning milles tänaseks täiesti 100% veendud olen:

Number 1: Meedia võim on meeletu!
Number 2: Meedia võib teha sitast saia, tegelikult isegi kringlit!
Number 3: Meedia on võim, mis mõjutab masse, hoiab masse kontrolli all, suunab nende raha ning teguviise.
Number 4: Meedia on kunn, absoluutne valitseja.

See on iseenesest tore, eriti omades meediakanaleid, mida loetakse üle Skandinaavia eksole… :D

… aga ka sellest ei soovi ma rääkida, kui hästi meil läheb, palju meie veebilehti Eestis ja välismaal loetakse või mitmetest väga tuntud meediasaitidest me oleme lausa võrreldamatu tükk maad eespool. Tahan täna rääkida vaid südametunnistusest — sellest, mida suur osa meedia “tootjaid” üldse praktiliselt ei oma.

Miks see nii on? Sest paljudes toimetustes on tööl inimesed, kes saavad oma palga & preemia vaid tuimalt klikkide arvelt, veel hullem – nad on eikeegid, kes tunnustuse ja tähelepanuta palgapäevast-palgapäeva vegeteerivad. Need inimesed ei oma enamasti ei kirge meedia vastu, ega südametunnistust — ainsad asjad, mis neile korda lähevad on numbrid – palju klikitakse ning millal tööpäev lõppeb ja palgapäev saabub… nad teevad tööd tööandjale. Kahju, et meediakanalid ei oma sellist motivatsioonipaketti, mis suunaks alluvad heategudele, mitte mass-toodanugule; copy-paste’le ning pelgalt kliki-lugudele. Vot vähemalt Eesti suurmeedia, juhtivlehed ning telekanalid võiksid selle küll oma südameasjaks võtta! Aga kahjuks ka seal on enamusjaolt vaid talla-lakkujad ja kergemat teed minejad. (Loomulikult mitte kõik – õnneks on siiski ka väga säravaid ja vahvaid erandeid!)

Mis tagajärg aga sellel on? Häving!!! Seesugused meedia-meistrid lisaks iseenda hävitamisele hävitavad oma sõpru, perekondi, lähedasi, kogu meie rahvast. Tuimalt kirjutatakse ja kiidetakse pere-petjaid ning pisipätte suurte sulideni välja. Vahel kohupiimakoogi eest; vahel lootuse eest pääseda “kõrgemasse seltskonda”; enamasti aga mugavusest, sest just sellised avaliku elu tegelased otsivad nime-puhastust, heakskiitu ning tähelepanu meedialt kõige enam ning tänu sellele on nende kajastamine kõige lihtsam.

Oh ei, ma ei taha plekki külge tembeldada väga asjalikele ja südamlikele avaliku elu tegelastele, kes tõeliselt siiraid ja toredaid intervjuusid annavad. Kindlasti miite! Jutt käib nendest, kelle lugusid on võimalik lugeda üle nädala ning kes on justkui uued J-malad ja J-malannad — üle kiidetud,  üle ohhetatud ja üle ahhetatud, kuigi kõik teavad, et nad on lihtrahva seas ebapopulaarsed ning kogu nende panus meie rahvasse on vaid õõnestus, häbi ning kaksikmoraal. Aga nende pea ümber on raha hais, see paneb nii mõnegi põlvili. See on nõme ja see on tegelikult kõik ajakirjanduse süü! Kusjuures, kõige hale-naljakam on see, et just nende meedias aktiivselt figureerivate tipp-ärimeeste palganumbrid on maailma mõistes tegelikult suht “turuvarblaste” tasemel. Tihti on kogu nende edulugu tegelikkuses vaid võlg ja pangalaen.

Eesti on esirinnas biopolaarsete häirete, depressiooni, enesetappude ning madala enesehinnanguga inimeste poolest. Ja ma ei imesta! Asi pole sugugi nii koledas kliimas või halvas riigis — asi on selles sodis, mida meie omad armsad inimesed hommikust õhtuni enamus internetiallikatest ning ajakirjadest-ajalehtedest saavad. Eestis katkuna levivas depressioonis on süüdi meedia — see sama meedia, kes kiidab 60-aastast “taaskord isaks saamise puhul”; see sama meedia, kes näitab oma naist avalikult petvate meeste “Jõulu-rahu-kodusid”; see sama meedia, mis ülistab 45-kiloste täiskasvanud naiste tervet jumet ja väljanägemist; see sama meedia, kes halvustab lihtrahvast ning tegelikult väga hästi haritud töörahvast; see sama meedia, mis kajastab esirinnas negatiivset-surma-vägistamist-tulistamist-tapmist; see sama meedia, mis kiidab, et Soomes on lumelükkamine ka tasuvam kui Eestis teab mis tegevus…. Mina küsin, miks teeb nii  tele-, veebi- kui leheajakirjanuds sellist mürki oma rahvale? Kas sellepärast, et oleme rõõmsad siis, kui naabril läheb sitasti? Rahul siis kui oleme lasknud enda pasaga üle valada? See on kole ning see tuleb nn karma-võlaga kõigile kunagi tagasi. Kõik see halvustav toon ja ma ei räägi üldse kommentaaridest, mida lubatakse oma veebikeskkondades. Välismaal istuksid veebiomanikud selliste lausvihahoovuste all täis kommentaariumite pärast vangis, meil aga venitatakse koledate kommentaaride ja lugude kustutamisega isegi siis, kui on juba keegi surnud või loo eest kohtukutse sisse andnud. Tegelikult ka, see on nii haiglane!

Ma laenan oma blogis Imre Kaas’i poolt täna Ohmhygossip.ee’le antud intervjuu ühte tsitaati: “Ärge kartke välja öelda seda, mida tegelikult mõtlete. Ärge olge nii allaheitlikud ja pürgige oma unistuste ja eesmärkide poole. Ärge kuulake kadeda naabrimuti heietusi, kibestunud pedagoogi sajatusi, valeliku sugulase kärkimist ning naerge sapiste kommentaaride peale, mida teie suunas heidetakse. Te elate vaid iseendale ning milleks lasta end heidutada kellegi teise sõnadest? Hakake siis l&o
tilde;puks elama – iseendale ja neile, keda tõeliselt armastate!” Kas pole õige!? Väga õige!

Ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse ning armsad ajakirjanikud — kuna te olete nn moosipaja juures, mõelge enne mitu korda, mida te postitate! Ühel päeval jõuab see sapp teie lähedasteni ringiga tagasi… Te ise elate keset seda sappi! Milleks?! Teil on võimalik maailma paremaks teha, tehke seda! See tekitab teis endis ka parema tunde! Proovige järgi ning usute mu sõnu!

Näiteks.. Ohmygossip ei tee koostööd ühegi üleostetava, tagaselja keerutaja ega palgast sõltuva kaasautoriga — meie inimesed kirjutavad, mõtlevad, ütlevad seda, mis on südamest — olgu see vahel lapsik, vahel liiga karm aga see on alati tõsi, kontrollitud ning ühe eesmärgi nimel — muudame Eesti ja ühiskonna paremaks ja seda päriselt!  Head võidavad alati ja mitte ainult muinasjuttudes! :)

I love you!