“Tervishoiustreik on signaaliks, et me, Eestimaalased, ühiselt ning üksmeelel oma elu korraldaksime. Ja see elu eeldab piisavalt tervist,” räägib doktor Jüri Ennet Ohmygossip´ile.

Jüri Ennet, mida teie doktorina arvate meditsiinitöötajate streigist ja kas te ise ka streikisite?
Tervise-haiguselaevukesel on neli mastipuud: meditsiini-TEADUS, arsti-KUNST, meditsiini-TURG, tervishoiu-POLIITIKA. Need peavad ajaga kaasas käima ja omavahel harmooniliselt toimima.

TEADUS. Haridussüsteemi puudujääkidele viitas juba õpetajate streik ja selle kidurad tulemused tekitavad pessimismi. Kooli- ja kõrgkoolireform ei võimalda kõigile andekatele enam majanduslikult ja logistiliselt vajalikke teadmisi hankida, kooli- ja kõrgkooliharidus ei ole jõukohane ning paljud andekad ei saagi välismaale minna ja ei saagi tulevikus reageerida kutsungile – Talendid koju! Nad jäävad tulevikuta, s.o. nad tõugatakse varakult elu hammaraste vahele.

KUNST. Arstikunst baseerub akadeemilisele õppele ja kaasaegsele kliinilisele praktikale. Seega haiglad jt. tervishoiuasutused peavad olema kaasaegselt sisustatud ning töö ajastu nõuetele vastava kvaliteediga, ka töö tasustamine ja muud motiveerimised.

TURG. Turumajandus võib teha head ja ka halba. Praegu lehvivad turupurjed selles tuules, mis lihtrahva arstiabist kaugemale tõrjub – riiklikult juhitav-reguleeritav tervishoid suundub erameditsiini suunal: era-kindlustus, era-kliinikud, era-arstid, kõrged visiidimaksud, … maksa, maksa, maksa. Riigi- ja munitsipaalhaiglad lastakse meelega turupoliitikute poolt kahjumlikuks, siis põhjus need sentide eest erastada (võibolla ka ärastada). Ja siis dirigeerib tervist ja tervenemist ainult raha, raha, raha.

POLIITIKA. Lähenevad kohalikud ja siis üleriigilised valimised ei saa üle ega ümber tervise-haiguse küsimustest. Tervishoiukaart poliitareenil on trump-kaart, on isegi jokker. Kui rahvas aktiivne ja jõuliselt nõuab, siis saab tervishoiupoliitkat suunata selliselt, et kogu elanikkond oma põhiseaduslikku õigust – õigust tervisele – kasutada saaks. Kui aga oleme passiivsed, loodame heale “tsaarikesele”, siis on lubadusi kapaga ja tulemuseks jällegi jokk.

Vajame riiklikku pangandust (praegu oleme välispankade “võlaorjad”, pangakasumid lähevad meie riigiisakeste heakskiidul meretagustele omanikele. Kes juhib finantse, see juhib ka riiki ja rahvast. Rootsi aeg meil aga jätkub.

Vajame riiklikku energeetikat, mitte energeetilist “rahalüpsmist”, rahvale energiahinnaga elu- ja terviseohtliku šoki tekitamist. jne

Vajame ka riiklikult domineerivat jätkusuutlikku tervisekindlustuse ja tervisekorralduse kaasaegset süsteemi, et noormehed ja neiud sõjaväes (kaasajal ka neiud-naised) füüsiliselt ja psüühiliselt piisava tervisega oleksid, relva kanda jõuaksid, vaenlasele oma vapra tegemisega hirmu peale ajaksid. Kaasaegset tervishoiusüsteemi vajame ka tulevaste tervete emade ja isade aspekti silmas pidades – tervetel vanematel on tervemad lapsed. Tervis tagab ka parima õpi- ja töövõime. Vaat siis võime reaalselt kümne või viie parima suunal liikuda. Reaalselt.

Tervishoiustreik (mis muide on peatatud, ei ole veel lõpetatud) on signaaliks, et me, Eestimaalased, ühiselt ning üksmeelel oma elu korraldaksime. Ja see elu eeldab piisavalt tervist.

OMAOSALUS. See ei pea mitte rahaline olema, see olgu tervislik eluviis, see olgu haiguste ennetamine, see olgu enda kehaline ja vaimne ja sotsiaalne edendamine.

Kas ma ise ka streikisin? Jah, streikisin. Kaks nädalta streikisin ja siis hakkas kohutavalt häbi, häbi riigijuhtide, ministrite ja haigekassa, riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmete pärast. Häbi sellepärast, et nad ei tunnetanud või ei tahtnud näha Estonia tervishoiu-laevukese lekkimist, vesiiri peatset murdumist. Kaks nädalat ajasid targad mehed-naised sellist käo-jaani, et väga piinlik oli. Siis hakati mõningaid ajurakke liigutama.

Millised tuuled nüüd nende nelja mastipuu purjedesse puhuma hakkavad, see sõltub paljuski ka meist.
Jutt muudab vaid juttu, teod muudavad olukorda.
Tegudele, Eestimaalased!