OHMYGOSSIP – Inimesed, kes ei ole kunagi nälga tundnud, ei oska raha ja toitu hinnata! Olen oma elus palju tühja kõhuga olnud ja kannatanud nälja all — tänu sellele ei viska ma nüüd ära tükikestki saia! (Mitte tahtlikult) Kõike saab soojendada ja/või koertele kassidele anda! Saia/Leiba külmutada… Ära visata ei tohiks kunagi midagi!

Nälg! See on üks koledamaid asju maailmas. Olete te kunagi mõelnud kui paljud meie ümber KANNATAVAD? Usu mind, see on üks kohutavaim tunne, kui tühja kõhuga ärkad ja sama tundega õhtul magama pead jääma… Uskuge või mitte, ka minu elus on olnud palju perioode kus olen tundnud nälga, kus lõunaks sai jahu-vee käkki, kui sedagi!

Kõige hullem hetk oli siis kui elasin (tänu kahele heale inimesele!) Koidu tänaval ühes katusealuses korteris. Pisike urgas, mille olin suutnud endale elavaks muuta! Sooja vett ei olnud, kuid vähemalt oli soojendus! Töö mul oli, kuid palgaga ma kuu lõpuni ära ei suutnud elada. Tööl sai süüa, kuid vabadel päevadel, päris tihti, olid taskud tühjad! Paljudel kordadel sain oma kõhu täis jahu ja veega! Vedas kui soola või suhkurt kodus oli… sai maitsestadagi! Vaatamata kõigele, suutsin ma ära elada… Kes mind teab, teab, et ma pole inimene kes abi palub, ja olin ALATI, vaatamata kõigele, rõõmsameelne! Olen seda tänaseni!

Need on hetked, mis panevad Sind hindama seda, mis sul on. Ja mitte taga kiruma seda, mida pole! Hetked mis on õpetanud rahaga ümber käima ja toitu hoidma. “Tänu” nendele juhtumitele, mis mu elus on olnud, ei viska ma kunagi midagi ära… ja kui olen sunnitud, tunnen süüd! Eks neid kordi kus midagi pahaks läheb, ikka on!

Vaatan vahest neid saateid, kus tehakse toidust dekoratsioone, või toidusaateid… Kuhu see, mis kokatakse pärast läheb? Ajab üpris vihale mõte, et see ära visatakse! Kõike head ja paremat, läheb untsu-prügikasti! Ja toit, mis poodides pahaks läheb? Kas pole mitte tõsi, et neid ei tohi ära anda, ei varjupaikadele, ei kodututule? Mu sõbranna rääkis kord, et sai sõimata kui kord tööl pruuniks läinud banaani, mis ära viskamisele oli mõeldud, sõi. Vedas et lahti ei lastud! Veel tuli mulle meelde, kui kord suur kari lapsi vanematega restoranis oli, laud oli toitu täis aga midagi ei meeldinud. Küll virisesid, et see on liiga keenud, ja too oli liiga krõbe – jessas, nii ära hellitatud. Meilgi oli piinlik neid kuulata-vaadata! Lõpuks jätsid lapsed peaaegu kõik sinna paika ja sõid magustoitu! Loodan, ja teen selleks kõik, et minu pisike niisuguseks ei kasva!!! Vanasti austati toitu ning maha kukkunud leivalegi tuli suud anda.

Küsimusele kuidas ma ennast praegu tunnen, vastaks, et olen õnnelik ja tänulik selle üle mis mul nüüd on ja oskan seda hoida! Ma võin välja paista täielik laaberdaja, laristaja ja ära hellitatud tibi, kuid et teada milline ma tegelikult olen, on mind vaja põhjalikult tundma õppida! Eks me kõik ihalda kord “paha tüdruku” staatust! Ma olen ehk enda pildi maalimisega liiale läinud?!

Toiduga ei ole ilus mängida… kui siis vaid ära söömise eesmärgil! Alati saab ju midagi ilusat teha toidust, nii silmale kui meelele! Toidust mis täna õhtul üle jääb-võib saada hea lõunasöök! Ja no… ma vahel õhtul teen rohkem süüa, et lõunal ei peaks KOKKAMA ! :) Õhtusest lihast, saab lõunal häid võileibasid! Pastast, pastasalatit…. Ma ei tea küll oma tutvusringkonnas inimest, kes täidaks toiduga prügikasti, seega, usun, et ka Eesti inimene on leidlik ja oskab kasutada alles jääma kippuvat toitu ratsionaalselt.

Kindlasti ei otsi ma selle blogiga tähelepanu, vaid soovin sellega mida kirjutan (kasvõi kellelegi) midagi õpetada! Mulle ei meeldi oma minevikust palju rääkida… kui siis vaid eesmärgil, et see avab Te silmad!

Mis ma oskan lõpetuseks ütelda? Et vähem raisata tuleb õppida paremini toidukordi planeerima ja ärgem ostakem huupi toiduaineid kokku. Hoidke külmkapis vaid vajalik!

Kõike kaunist.

“Täissöönul pole isu ja nälginul toitu ning hädas on mõlemad.” Anton Hansen Tammsaare