Ohmygossip.ee / Ohmygossip Couture / OHMYGOSSIP Teen / Intervjuud / Seltskonnauudised / Suhted & Seks / Üritused / Blogid / Mitmesugust / Ilu & Mood / Film & TV / Gourmet
NordenBladet.ee / Ühiskond, Poliitika ja Äri / Reisimine & Kultuur / Kodu & Lapsed / Tervis, Keha & Vaimsus / Helena-Reeda Blogi / Eesti uudised / Soome uudised / Päevauudised

Kristiina Kalberg: Olete te kunagi mõelnud, kui paljud teie tuttavatest on kasvanud vanemateta, kannatanud nälga, üksindust?

Kristiina Kalberg: Olete te kunagi mõelnud, kui paljud teie tuttavatest on kasvanud vanemateta, kannatanud nälga, üksindust?

OHMYGOSSIP – Nii palju kui on arvamusi, on ka inimesi. Kui palju te inimesi tegelikult tunnete, kes teid ümbritsevad? Kui paljud neist on kasvanud oma kodus, heas peres, ilma toidu probleemideta? Kui paljud on tähistanud jõule koos kallite lähedastega? Kas ja kui paljudel neist on üldse vanemad?

Ma mõtlen pidevalt nendele inimestele, kellele ei ole elu palju andnud, kuid on palju võtnud — vanemateta lastest, kellel pole kindlat kohta elamiseks olnud ja mingi aja oma elust on elanud lastekodus või turvakodus. Seekord soovin ma kõikide teie tähelepanu viidata just neile, kes jõulude ajal ei istu perega laua ääres ja ei mängi oma õdede vendadega kuuse ümber.

Tasub mõelda, et teie ümber on inimesi, kes on kunagi kaotanud oma õiged vanemad & elanud lastekodus. Väga paljud ei ela koos oma päris ema ja isaga. Mina tahtsin teada, kuidas  elu lastekodudes kunagi oli ja kuidas on praegu, kuidas keegi sinna satub, mis edasi saab… Palju erinevaid küsimusi tekib sellele teemale mõeldes. Kaks inimest olid nõus mulle oma loo rääkima.

 

——————————————————?—?—?——————————————————

Marju
, alustas mulle enda loo rääkimist sellest, miks ta lastekodusse sattus ja mida ta sellest üldse mäletab: “Ega ma tegelikult lastekodu kohta midagi ei mäletagi. Minu meelest seda nimetati vist üldse turvakoduks. Ema on vaimselt ebastabiilne ning paigutati skisofreenia tõttu hooldekodusse/ haiglasse. Isa oli alkohoolik ning ei olnud võimeline minu eest hoolitsema. Naabrid tegid avalduse, rääksid, milline elu meil kodus oli, ning mind viidigi ära. Olin siis 4-5 aastane. Mäletan üksikuid seiku. Näiteks seda, et meid oli seal hästi palju ning viidi suurde dushiruumi, kus oli hästi külm. Pidime kõik riided ära võtma ja lõdisesime seal ning siis meid pesti puhtaks. Siis mäletan kuidas suuremad nooremaid kiusasid. Ning mäletan ka seda, et teleka vaatamise ajal oli oma kindel kellaaeg. Ega rohkem midagi suurt ei mäletagi. Seda mäletan ka veel, kuidas isa mind külastuse ajal nii öelda ära röövis… Tuli külla ja viis mind sealt salaja lihtsalt koju (ma ei tea, kuidas see muidugi õnnestus) aga eks ma ikka sattusin sinna tagasi ja rohkem ma ei mäleta, et ma oma isa üldse enam näinud oleks, ilmselt pandi keeld peale.”

Veel rääkis Marju, et kui turvakogus toimus jagamine, sattus ta õnneks suurepärasesse perre, kus oli teisigi kasulapsi. “Ma imetlen oma kasuema, et tal on südant ka teiste laste jaoks, kes on ilma peale üksi jäetud. See on väga suuremeelne temast. Ja kui suur kannatuslävi tal on, sest kasulapsed on pea kõik vaimselt teistsugused ning neile on tarvis teistsugust kasvatamist ja palju rohkem tööd. Üldiselt olen ma oma eluga ikka rahul. Ma ei usu, et ma oleksin praegu siin, kus olen, kui oleksin oma bioloogiliste vanemate juures kasvanud. Paraku sellise eluga inimestel jääb mingi märk külge ning ka minu hingel on see märk olemas. Nutsin noorena palju, et miks minu elu peab olema selline, et mul pole OMA vanemaid. Mind narriti koolis sellepärast ning ka kasuperes olles tundsin vahel, et minu ning bioloogiliste laste vahel tehakse vahet. Ma oleksin nii väga soovinud õppida oma suguvõsa tundma. Praegu elan teadmisega, et mul polegi siin ilmas kedagi…

Praegu tahaksin oma vanematele öelda, peale selle, et ma igatsesin neid väga oma ellu, et vihkan, et alkohol kuulus elurütmi sisse. See-läbi ilmselt meie pere lagunes… Alkohol on põhjus, miks isa peksis ema, mistõttu tollel katus ära sõitis ning mina lastekodusse sattusin.”

——————————————————?—?—?——————————————————

Teine neiu Tiiu aga rääkis: “Lastekodust ma ei mäleta enamat, kui toredaid tädisid ja lahedat kiike. Ma olin nii väike, olin seal koos õega. Kui ma nüüd ei eksi, siis 1986aastal. Kasuperre taheti ainult ühte meist võtta, kuid isa (kasuisa) otsustas võtta mõlemad, sest nägid kui kokku me õega hoidsime ja isa oli seda meelt, et kui ta suudab ühte suud toita, siis küll ta jaksab ka kahte suud toita. Nii meid siis võeti perre, kus olid super inimesed. Parimad keda vist tahta. Meie eest hoolitseti ja muretseti. Ei saanud me kunagi öelda seda, et meid sinna ei tahetud. Meie eest ei varjatud, et oleme kasulapsed ( algul kohe ei öeldud, kuid me teadsime seda). Meid õega kunagi ei karistatud füüsiliselt. Me kartsime ülekõige seda, et kui saime millegagi hakkama, et isa tuleb ja lööb vitsaga seina. Meil hakkas seinast kahju. Ükskõik kui halvad lapsed meie ka ei olnud neile, siis nemad andestasid alati. Loomulikult 5+ neile kasvatuse eest. Siiani isa ütleb, et meie oleme tema lapsed. Ta kunagi ei ole mõelnud ega hakkagi mõtlema, et me seda ei ole. Õhkkond oli kasuperes alati rahulik. Ei toimunud mingeid erilisi tülisid ega erimeelsusi.

Õnneks on mind nii hästi kasvatatud ja elu karmus  on head pigem teinud. Mu mõttemaailm on teine ja mõistus tuli koju varem kui mõnel muul ehk. Kurta võib alati, aga see elu karmus pigem on muutnud mind optimistiks ja positiivseks inimeseks. Ma olen alati seda meelt, et mida iganes ka ei juhtu halba, siis ühel päeval tuleb kindlasti ka see hea. Tuleb üle olla ja pead püsti hoida ning nüüd teen kõik selleks, et ma saan öelda, et ma olen oma eluga rahul ja et mul läheb hästi. ”

——————————————————?—?—?——————————————————

Nüüdseks on mõlemad neiud leidnud oma elus õnne ja on rahul sellega mis neil on ja mida ei ole, juu siis ei peagi olema. Nad mõlemad arvavad, et just need kogemused on nendest teinud selle kes nad on — julged ja kanged inimesed, kes oskavad näha elu teise pilguga. Millegipärast tunnen nedes inimestes ära ka ennast!

Õnneks neil on armastavad kasuvanemad.  Aga mis saab nendest lastest, kes ei leia endale kunagi kodu, ja on sunnitud veetma terve elu lastekodus? Milline küll nende elu olla võiks? Hetkel ise ma nendele küsimustele vastata ei oska, kuid kindlasti järgmiseks korraks proovin teile leida kellegi, kes on valmis mulle enda loo ära rääkima.

Neil kindlasti ei ole veel seda südamerahu, mida võib kasuperree minnes leida, seega soovitangi ma teil kõigil midagi head teha NEILE selle aasta jõuludeks. Mitte selleks, et ehk kunagi midagi vastu saada, vaid selleks, et ennast parematena tunda.

Igal aastal meie südamed täituvad jõulutundega ja soov kellegile head teha on suurem kui kunagi varem. Meil Itaalias on olnud iga aasta mingi pisike plaan heategevuse jaoks. Eelmisel aastal viisime teed ja saiakesi linnas olevatele kodututele. Ostsime turult kindaid ja mõned tekikesedki. Miks mitte see aasta teha head lastekodu lastele? Ostame med-õena töötava sõbrannaga asju (küpsiseid, kindaid, pluuse, komme vms.) mida kingi
pakkide sisse panna, teeme pisikesed pakikesed ja viime need veidi enne jõule ühe siin töötava preestri juurde, kes tegeleb kodutute lastega ja kogub iga aasta midagi, mida neile viia.

——————————————————?—?—?——————————————————

Tee sinagi head, teistele hea tegemine toob südamerahu!

Mulle meeldib teha asju, mida ootasin ise ka lapsepõlves, et keegi mulle teeks!

Hoolige nendest, kellel ei ole kedagi, kellest hoolida!

Kallistan kõiki neid, kes seda väärt on ja ennast nendest lugudest ära tundsid!


Tags assigned to this article:
blogiKristiina Kalberg

Reklaam:
error:
Copyright © NordenBladet 2008-2019 All Rights Reserved.
Skandinaavia / Põhjamaade uudised ja info eesti keeles.
Scandinavian / Nordic news and info in Estonian.
Nordic News Service & Link Directory



blog.tr.ee