Krimi saatejuht Imre Kaas: Eestis ei pea reporterid oma elu pärast kartma, see on rohkem meie idanaabrite probleem

“Krimi saatel läheb minu juhtimisel kuues aasta. Hetkel tunneb meie toimetus vajadust senist missiooni jätkata,” räägib saatejuht Imre Kaas Gossip.ee-le. Milline on koostöö politseiga, mida arvab Imre Pronksiööst ja Estonia hukust ning paljust muust juba alljärgnevas intervjuus…

Imre Kaas, teie sünnipäev ning kus sünnikodu?
Nägin ilmavalgust 5. septembril metssea-aastal Rapla sünnitusmajas. Passis on sünnipaigaks märgitud Tootsi alevik, kuid reaalselt pean lapsepõlvekoduks väikest Kabli küla Pärnumaal.

Mida meenutate Pärnu Postimehes ja Raadio Pärnus töötamise ajast?
Ega need noored, kes 1998-1999. aastal Pärnu Postimehe noortetoimetusse sattusid, päris täpselt ju teadnud, kuidas seda ajakirjandust tehakse. Kõik tuli omal käel läbi proovida ja katsetada. Pööraseid intervjuusid ja veel pöörasemaid eksperimente sai tehtud igal nädalal! Enamik tollastest noortest on tänaseks sirgunud tublideks inimesteks, paljud on jäänudki meediasse.

Raadio-aeg oli samuti omamoodi tore. Sain kätt proovida nii uudistelugeja, hommikuprogrammi hääle, ajaloosaatejuhi kui ka välja mõeldud meelelahutustegelasena. See oli eneseleidmise aeg, kus sai eksperimenteerida kõikmõeldavate valdkondadega.

Kuidas sattusite tööle Kanal 2-te ning kas tehti kohe ka Krimi saatejuhiks hakkamise ettepanek?
Olin teinud pisut kaastööd Kanal 2 “Uutele uudistele”, kuid selle formaadi eluiga sai 2004. aastal täis. Siis tuli Ivar Vigla geniaalsele ideele ja sündis siinsel telemaastikul ennenägematu formaat – tunnipikkune meelelahutuslik uudistemagasin “Reporter”. Alguses ei usutud, et selline asi üldse Eestis tööle hakkab. Aga kõige suuremadki kahtlejad sõid pool aastat hiljem sõnu ja peitsid oma silmi. Mina kandideerisin sinna lihtlabase lehekuulutuse peale reporteriks ja saingi tihedast kadalipust läbi. “Krimi” saade sündis pisut hiljem, esmalt reporter Rando Toomingu juhtimisel, kuid tema haigestudes võtsin teatepulga üle.

Kas ja kui ohtlik on “Krimi” saatejuhi amet? Teil olisilm ükskord sinine peas…, kuidas see juhtum lahenes?
Eks selliseid ärevaid hetki tuleb ikka ette, kuid nende põhjal pole mõtet üldistusi teha. Eestis ei pea reporterid oma elu pärast kartma, see on rohkem meie idanaabrite probleem. Minu sinine silm on tänaseks paranenud ja asjaga seotud isikud kindlaks tehtud.

Kirjeldage palun ühte tööpäeva Krimi saate reporterina?
Kõik nädalad on erinevad, seega on raske sellegi küsimuse puhul üldistusi teha. Vahel ei toimu ka laupäevaöises Tallinnas juhtumit, mida vääriks meie saates näidata. Eks nädala jooksul tule kokku leppida intervjuusid, mõelda välja teemasid, mida kajastada. Mul on äärmiselt tubli operaator, kes öösiti väljas käib, ja suuresti tänu temale sünnib saate olulisim osa – lood tänavakuritegevusest. Püüan temaga vähemalt ühel ööl nädalas kaasas käia. Vahel võtan ka ise kaamera kätte ja lähen filmima.

Olete tuntud ka seoses Estonia huku uurimisega, mida sellest meenutate?
See teema on vähemalt hetkel minu jaoks lõppenud. Ei ole mõtet loota, et keegi enam reaalselt kaaluks Estonia vraki ülestõstmist. Ja kas see tõde, mis siis selguks, ikka täidaks kõigi lootusi? Inimelusid ei too ju enam miski tagasi. Mu enda südamele on jäänud kripeldama vaid see, et 852 inimese hukkumiseni viinud isikud kõnnivad tänaseni vabade meestena ringi. Üldjoontes toimus aga kõik nii nagu on kirjeldatud minu ja kadunud kapteni abikaasa Sirje Pihti raamatus “Raske tee tõeni”. Kuigi Sirje lootis siiralt, et Estonia kapten Avo Piht jõuab kunagi koju, ei jõudnud ta seda ära oodata. Ta suri südamevalusse.

Huvialad?
Tegelen muusikaga, mis on olnud mu kirg juba lapsepõlvest peale. Paraku pole senine elutee lubanud sellele täielikult pühenduda. Viimasel ajal olen võtnud asja taas tõsiselt käsile – kes teab, ehk jõuab miskit ka laiema avalikkuse ette.

Millist muusikat kuulate rõõmuga ning kas teil on ka mõni lemmiklaulja Eestis?
Polkast rokini. Olen eriti suur Queeni ja Freddie Mercury austaja.

Milliseid telesaateid  meelsasti vaatate ning millist raadiojaama kuulate?
Olen väga närb televaataja, aga katsun end päevapoliitika ja sündmustega ikka kursis hoida. Eks iga kanali pealt ole midagi vaadata-kuulata. Midagi hingelähedast leiab igaüks. Kui peaksin mõned raadiosaated välja tooma, siis Raadio 2-st kuulan “Rahva oma kaitset” ja vikrist “Müstilist Venemaad”.

Kõige naljakamad apsud saateid tehes siiani?
Eks seda juhtub sageli, et mikrofonil saavad keset intervjuud akud tühjaks või kustub kaameral olev lamp filmimise ajal ära. On võttele mindud kaamerata või tuleb sõita lähimasse tanklasse kassetti ostma. Sõnad lähevad sassi kõigil teletegijatel, õnneks saab selle praagi montaažis välja lõigata. Ja siis on ju asju, mida aastavahetuse saates rahvale naeruks näidata! Suurimatest apsakatest – olen intervjueerinud teise mehe pähe hoopis asjassepuutumatut inimest.

Kuidas on lood fännidega, kas tullakse tänaval ligi autogrammi ka küsima?
Ma tunneksin end pehmelt öeldes kummaliselt, kui krimisaate reporterile fännid tekiksid. Siin pole ju miskit sellist, mida vääriks fännata. Fännatakse muusikuid, lauljaid ja näitlejaid. Samas on telesaatejuhtimine kah omamoodi näitlemine, kasvõi teksti edastamise stiil – kas te kujutaksite näiteks ette, kuidas keegi hakkaks reaalelus teiega saatejuhi kombel rääkima?

Millega sisustate kõige meelsamini oma vaba aega?
Raamatute lugemise, kitarrimängu ja vahel harva ka pokkerimänguga.

Kirjeldage palun “Pronksiööd”, olite reporterina seal. Kas kartsite viga ka saada?
Ilmselt olid tollased sündmused esma- ja erakordsed kogu Eesti meedia jaoks. Hirmu kui sellist ei olnud – mõtted sellest, mis oleks võinud juhtuda, need tulid palju hiljem. Nendele sündmustele tagasi vaadates võib vist tõesti taevaisa tänada, et vigasaanute arv jäi nii väikeseks. See, et üks vene noormees tänaval surnuks pussitati, oleks võinud juhtuda ka mõnel täiesti tavalisel õhtul. Retsidiivse kalduvusega kurjategijatel ei ole poliitikast sooja ega külma.

Mul on siiralt kahju sellest, et vaid loetud aastad hiljem kiputakse tollastest õigusrikkumistest rääkides räigelt vassima. Vene meedias kohtab kirjeldusi, kuidas pronksmonumendi eemaldamise järel tekkisid massilised väljaastumised ning ei räägita sõnagi poevitriinide segipeksmisest ja massilistest röövretkedest. Räägitakse vaid sellest, kuidas “rahumeelseid kodanikke” ja “meeleavaldajaid” tänavalt kinni võeti ja sadamahoonesse vangistati. Rumalad impeeriumimeelsed kodanikud korraldavad aprillisündmuste aastapäeval seal terminali ees lausa meediatsirkust – süüdates küünlaid ja hoides käes küsitava sisuga plakateid. Aga mis kõige tähtsam – unustatakse mainida seda, et pronksmonument teisaldati Tõnismäelt alles siis kui linn oli segi pekstud ning viimasedki Armani teksaseid varastanud pätid rauduskäsi arestikambrisse paigutatud.

Kui vaadata politseistatistikat – mitte kunagi varem pole Tallinnas ja selle lähiümbruses korda pandud nii vähe kuritegusid ja õigusrikkumisi kui vahetult linnas märatsemise järel. See annab aimu, mis inimesed need “rahumeelsed kodanikud” tegelikult olid. Intelligentne inimene ei lähe hauale trampima, viina jooma, poeaknaid segi peksma ning politseiga kaklema.

Tõnismäe monumendi teisaldamine oli siiski ainus ja õige tegu, kahjuks veidi hilinenud. Sellest paigast oli saanud oluline poliitiline tähis impeeriumimeelsetele. Paraku ei mõista nad tänaseni, miks Nõukogude Liit lagunes ning et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning
võõrandamatu. Nende jaoks oli see monument viimane ahel, mis ühendas neid endise võimu ja korraga… Eesti Vabariigis saab aga kehtida ja kehtibki üks võim. See on meie põlisrahva võim, milles pole õigust kahelda ühelgi sisserännanud kontvõõral.

Millised on teie tulevikuplaanid, kas jätkate endiselt “Krimi” saate juhina, või on plaanis ettevõtlusega tegelema hakata, nagu teie kolleeg Urmo Tamm seda teeb?
Ettevõtluseks puuduvad mul oskused. Ilmselt oleksin ma väga halb ettevõtja, sest ma ei tahaks lihtrahvalt viimast senti koorida. Täna sobib ettevõtjaks vaid see, kes suudab silmagi pilgutamata ning põhjendamata hindu tõsta, pannes kliendi põhivajaduste rahuldamisel sundolukorda. Kuna lihtinimene ei näe hinna kujunemist rida-realt, puudub tal ka võimalus veenduda hinna õigluses. Elu Eestis pole juba ammu odav, kuid kuulekas eestlane lihtsalt ei oska ebaõigluse vastu protestida. Ilmselt puuduvad meil ka võimekad eestkõnelejad.

Krimi saatel läheb minu juhtimisel kuues aasta. Hetkel tunneb meie toimetus vajadust senist missiooni jätkata.

Plete Pärnust pärit. Kas seal filmimas käies kohtate tihti tuttavaid ja sõpru?
Pärnu on võrratu paik! Osa sõpradest jäidki sinna paikseks, teised elavad-töötavad mujal Eestis või isegi välismaal, kuid meid kõiki ühendab üks soov – vähemalt pensionipõlve võiks Pärnus veeta.

Krimi saate kaamera ette pole senimaani sattunud ainsatki sõpra või tuttavat. Ilmselt pole mu saade ka selline, kuhu keegi tahaks vabatahtlikult sattuda.

Kuidas suhtute selgeltnägijatesse ja selgeltnägemisse, äkki on endal mõni põnev lugu sellest vallast pajatada?
Eks inimene tahaks eelkõige uskuda sellesse, mida ta saab käega katsuda ja ise näeb või kuuleb. Aga maailm ei keerle vaid ühe inimese aistingute ümber. Kaine loogika ütleb, et ükski inimene ei saa midagi ette näha või tunda. Aga kui looma- ja linnuriigis osatakse isendite käitumise pinnalt ilma ennustada, paneb see mõtlema. Miks ei võiks siis mõni inimene asju ette tunda? Minu nägemuses on see ettenägemine pigem füüsiline tunne kui “kõrgemalt” kuuldud inglihääl. Kui aga inimese peas hakkavad rääkima selgelt kuuldavad hääled, on tegemist deliiriumi või mõne muu vaimse häirega. Siis tasub arsti juurde minna.

Keda peate Eestis tõeliseks selgeltnägijaks?
Eestis tsiteeritakse rohkelt selgeltnägijaid, kel puuduvad oskused isegi osavaks valetamiseks. Sestap on halb näitlemisoskus loonud kogu temaatikale naeruväärse maine. Kui näiteks Nõia-Ints oleks tõeline selgeltnägija, näinuks ta ju pahandustesse sattumist ette. Aga tõenäoliselt ei uskunud keegi siiralt, et too mees teeb oma elus olulisi otsuseid seesmistele häältele tuginedes.

Kuidas saate omale saate tarvis põnevat kriminaalse sisuga materjali? Milline on politseiga koostöö? Kas mõni politseinik annab teada, kui midagi filmimist väärt on?
Nii nagu ütleb tekst meie saate ees, valmib Krimi koostöös õiguskaitseorganitega. See tähendab, et meie koostöö on suhteliselt hea. Oleme ju viimane järele jäänud politseisaade Eesti telekanalites, peale Kanal 2 ei väärtusta kodumaa operatiivtöötajaid ükski teine telekanal. Uudistesaated on oma olemuselt pealiskaudsed, nii jääbki meile eksklusiivne võimalus sündmusi veidi laiemalt lahti rääkida. Eriliselt hea koostöö on meil Lääne ja Ida Prefektuuriga.

Üldiselt jälgime ühe vahetuse jooksul kindla politseipatrulli tegevust ning kõik mis kaamera ette jääb, jõuab ka saatesse. Otsesidet politseiga meil ei ole, need ajad on igaveseks läbi kui politseisaateid tehti ragiseva raadiojaama abil ning vajadusel virutati katusele ka eemaldatav vilkur. Kui kunagised saatetegijad tahaksid, võiks avalikkus kuulda lausa uskumatuid lugusid teletöö telgitagustest. Kui need vanad kalad peaksid tänases Eestis politseisaadet tegema – usun, et neil oleks parasjagu leiutamist, kuidas saateaega täita.

Milliseid politseinikke peate Pärnus ja Eestis oma ala tõelisteks asjatundjateks?
Oleks ebaõiglane kedagi nimeliselt välja tuua, sest iga korrakaitsja teeb oma tööd innuga. Uskuge või mitte – nad teenivad Eesti Vabariiki. Kahjuks suhtub see riik meie turvalisuse tagajatesse üleolevalt – tänane palk on naeruväärselt väike.

Olles üle kuue aasta politseitööd lähedalt pealt näinud, on mul politseinikest sageli kahju. Eestlane näib mundrikandjatesse suhtuvat kohatise eelarvamusega, see omakorda tekitab pinget – kardetakse eksida. Sest kui tehakse isegi väga väike viga, järgneb sellele koheselt ühiskonna parastav hukkamõist. Eestlased oskavad kaasa tunda vaid väärkoheldud loomadele ja lastele, kuid oma elu riigile annetanud inimene visatakse kergemeelselt üle parda.

Või rääkigem kasvõi sellest üldistavast suhtumisest – et miks politsei jahib kiiruseületajaid või muid pisirikkujaid – tegelegu parem tõeliste kurjategijate püüdmisega. See on äärmiselt kitsarinnaline lähenemine, sest kui too kihutaja kellegi surnuks sõidab, siis küsitakse kohe, et miks politsei teda kinni ei pidanud. Taoline suhtumine näitab Eesti ühiskonna ebaküpsust.

Politsei mainekujunduses ongi tihti ära unustatud see, et maine ei kujune vaid organisatsiooni enda tegevuse põhjal – see sõltub suuresti ka sihtrühmast – rahvast, keda teenitakse.