Kui keegi küsiks, millised on Valgamaa tuntuimad pargid, meenub esiteks ilmselt Sangaste ning seejärel Taagepera, Hummuli või Pühajärve. Pajatamegi seekord lähemalt Sangastest ja selle innustunud loojast ning hingest – krahv Friedrich Georg Magnus von Bergist.

Sangaste lähiajalugu seondub meile ikka ja jälle tuntud rukkiaretaja, krahv Friedrich Georg Magnus von Bergiga (1845–1938), kellel oli kokku 16 mõisat Eestis, Lätis, Soomes ja Poolas.

Sangaste mõisa omanikuks sai ta 1873. aastal seeläbi, et tema onu, kindralfeldmarssal Friedrich Wilhelm Rembert von Berg (1794–1874), kellel endal lapsi polnud, pärandas oma ülalnimetatud varanduse ja krahvitiitli lemmikvennapojale.

Noor krahv oli väga mitmekülgsete huvidega mees, kes lisaks rukki aretamisele tegutses tulemuslikult hobuste, kartuli- ja kalakasvatajana, samuti metsanduse ja jahinduse valdkonnas.

Viljaka kirjamehena pärineb tema sulest üle 200 artikli, samuti mõned raamatud. Olles aretajahingega kõiges, korraldas Berg Sangastes mitmete võõrpuuliikide kasvatamise katseid, mille eesmärgid selguvad pojapoeg Rene Bergi kirjast.

“Minu vanaisal ei olnud kavas Sangastes botaanikalaboratooriumi luua. Ta tahtis ainult kindlaks teha, kas kusagil maailmas (Ameerikas, Siberis) on puid, mis Liivimaal paremini kasvaksid kui meie kodumaised puud.”

Selle eesmärgi nimel võttis Berg ette reise maailma eri paikadesse, külastades Põhja-Ameerikat, Kaug-Ida ja mitmeid Euroopa piirkondi. Ikka ja jälle tellis ta erinevaid puittaimede seemnepartiisid või tõi reisidelt kaasa seemneid ja elustaimi.

Sangaste lossi- ning metsapargi (või ka parkmetsa) kujundamisega hakkas Friedrich von Berg tegelema samaaegselt uue mõisahoone ehitusega aastatel 1874–1881. Sellest sai krahvi meelistegevus. Tema eesmärk oli luua vabakujuline inglise stiilis park ja koondada võõrliigid sinna taimegeograafilist printsiipi silmas pidades.

Nii üksikpuud kui puudegrupid istutati kasvutingimusi aluseks võttes metsapargi erinevatesse kohtadesse ja seepärast pole puid istutades alati suudetud geograafilise päritolu printsiibist kinni pidada. Tinglikult võiks metsapargis visandada Siberi, Ida-Aasia, Põhja-Ameerika, Euroopa, Lõuna-Euroopa ja Eesti geograafilised regioonid.

Kuivõrd pärast Teist maailmasõda läks Sangaste metsapargi hooldamine üle samanimelisele metskonnale eesotsas aktiivse metsaülema Herbert Raapiga, on praegu mõnel juhul raske vahet teha, millised võõrliigid on Bergi istutatud ja millised hilisemast ajajärgust pärit.

Algselt 1959. aastal kaitse alla võetud lossipargi ja metsapargi 77,5 hektari suurusest pinnast on praegu kaitse all 54 hektarit, mille hooldamisega tegeleb Valga metskond.

Lembit Kaaramaa ja Harri Kübara andmetel kasvas 1980. aastal Sangaste lossi- ja metsapargi 54 hektaril ühes kodumaistega 500 puu- ja põõsaliiki. H. Raapi poolt on aegade jooksul istutatud lisaks umbes 300 erinevat võõrliiki ja -sorti, millest enamus on kahjuks ebasoodsate olude, ulukikahjustuste ja puuduliku hoolduse tõttu hukkunud.

Momendil puudub adekvaatne dendroloogiline ülevaade Sangaste pargist ja vaja oleks andmeid uuendada.

Võõrokaspuudest oli Bergi hinnangul perspektiivikaim Põhja-Ameerika lääneosas laialdasel maa-alal kasvav harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii). 1909. ja 1910. aastal sai ta Ameerikast kokku 25 ebatsuuga seemnepartiid, millised olid kogutud puuliigi erinevatelt kasvualadelt.

Rannikualadelt kogutud seemnetest kasvatatud järglased olid külmahellad ja hukkusid. Sisemaalt kogutud seemnepartiidest sirgunud puudest olid elujõulisimad need, mis pärinesid Kaljumäestiku põhjaosast Briti Columbia aladelt kogutud seemnetest.

Need olid ka esimesed teadaolevad geograafilised katsekultuurid, mis on võrdlusmaterjali saamise huvides eesmärgikindlalt ühe ja sama puuliigi erinevat päritolu istutusmaterjaliga rajatud.

Läbi aegade on neist kultuuridest tänaseni säilinud vaid üksikud puud. Arvatavalt Eestimaa kõrgeim ebatsuuga pärineb 1910. aasta istutustest (professor Endel Laasi andmetel 1900. aastast) ja on 42 meetrit kõrge. Suure tõenäosusega kasvavad samast partiist pärit puud Soomes Mustila arboreetumis, olles saavutanud praeguseks 40–41 meetrise maksimumkõrguse, ja Lätis Skriveri dendropargis.

Krahv Bergile oli ebatsuuga tähtis võõrokaspuu, sest teadaolevalt on sel vähem haigusi ja kahjureid kui kodumaisel männil ja kuusel. Viljakal kasvukohal ületab ebatsuuga meie okaspuid puidutoodangu ja kuuske ka puidu kvaliteediga. Kahju vaid, et tänapäeval on selle kasvatamise katsed meil unarusse jäänud, kuigi materjali ja põhjust, et okaspuuliiki detailselt uurida, on piisavalt.

Teine okaspuuliik, mis krahvi paelus, oli siberi nulg (Abies sibirica). Lõuna-Uuralitest (Jekaterinburgi) ümbrusest kogutud seemnetest sirgunud taimedega 1904. aastal rajatud puistut iseloomustas Berg 30 aastat hiljem kui väga heakasvulist, haigustevaba ja külmakindlat, milline ületab selles vanuses kasvukiiruselt meie harilikku kuuske.

Samuti on siberi nulg oluliselt varjutaluvam kui kuusk. Tänasel päeval on samast puistust pärinevate suuremate puude kõrgus kuni 35 meetrit ja rinnasdiameeter kuni pool meetrit. Lossi taha istutatud kolmest pojapoegade sündi tähistavast puust on suurim rinnasdiameetriga 44 cm ja kõrgusega 22,5 m.

Teistes nululiikides krahv Berg suurt kasvatamisperspektiivi ei näinud – euroopa ja kaukaasia nulud läksid külmahelluse tõttu välja, samuti ei edenenud hästi valgusnõudlikud hallid nulud. Vaid palsaminulgu (A. balsamea) pidas ta veel perspektiivseks.

Kuuse perekonnast ei olnud krahv Bergi hinnangul ükski parem kodumaisest liigist. Veendumust kinnitasid ette võetud introduktsioonikatsed musta, kanada, sitke ja torkava kuusega. Neist kaks esimest on liiga aeglasekasvulised ja tagasihoidlike mõõtmetega, sitke kuusk liigselt külmahell ning torkav kuusk mäestikuliigina liialt valgusnõudlik, et teda puistus kasvatada.

Mändide perekonnas on palju liike ja neist mitmete kasvatamist Berg ka katsetas. Tulutult tundis ta näiteks huvi korea seedermänni kasvatamise vastu Sangastes – puud ei tahtnud siinmail kuidag isirguda.

Hall mänd oli liiga aeglase kasvuga ja kõveratüveline, samuti ebaõnnestusid hariliku männi kasvatamiskatsed Saksamaalt Darmstadti seemneärist hangitud seemnetega. Valge mänd haigestus noorena männi koorepõletikku ja vaid mõned puud on suutnud haigust trotsides suureks sirguda.

Küll aga pakkus krahvile huvi keerdmänd (Pinus contorta). Erinevat päritolu seemnetest kasvatatud puudega rajati mitmeid puistuid, kuid tänaseks on säilinud vaid üksikuid puid.

Lehiseliike oli Bergil parki istutatud üsna mitmeid, kuid lemmikliigina soovitas ta kasvatada siberi lehist (Larix sibirica) kui meie oludes väärtuslikku pargi- ja metsapuud. Väga hästi on metsapargi kirdenurgas edenenud Eesti oludes suhteliselt haruldaste jaapani lehiste (L. kaempferii) grupp, kus suurima puu rinnasdiameeter küündib 78 cm-ni ja kõrgus 39 meetrini.

Lehtpuuliikidest on mõisnikult suurimat tähelepanu pälvinud meie kohalik harilik tamm ehk suvitamm (Quercus robur), nagu nimetas seda liiki Friedrich von Berg. Talitammeks nimetas ta aga kivitamme (Q. Petraea), pidades viimast siiski tänu suuremale külmahellusele mitte nii perspek
tiivikaks liigiks.

Oma eluajal jõudis rukkikrahv Sangastesse istutada tammealleesid teede serva ning ridadena põldude veerde. Arvatavalt on Bergi eluajal Sangaste ümbrusse istutatud üle 3000 selle puuliigi esindaja.

Veel tänapäevalgi on mitmed säilinud tammed uurimisobjekt metsameestele, et mõista meie tamme kasvuvajadusi erinevates mullastiku- ja niiskustingimustes.

Ilmselt suurim harilik tamm on otse mõisa peahoone taga kasvav nn Peetri tamm, mille olevat istutanud Peeter I. Lea ja Alvar Koiki poolt mõõdetuna oli puu ümbermõõt 1986. aastal 580 cm ja kõrgus 28 m, praeguseks on tüvi tüsenenud 605 cm-ni. Kahjuks haigutab selles maapinnast kuni umbes 5 meetri kõrguseni küündiv tühimik.

Metsapargis edenevad hästi hallid (Juglans cinerea) ja mandžuuria pähklipuud (J. mandshurica), samuti krahvi istutatud amuuri korgipuud (Phellodendron amurense). Metsanduslikult oli krahv Bergi hinnangul perspektiivne paplite perekond. Seega on Sangaste näol tegemist põneva ja perspektiivika pargiga.

Ilusast imetoredal reljeefil paiknevast huvitavate puuliikidega ajaloolisest pargist on tasapisi saanud ilmastiku ja haiguste ning kahjurite poolt räsitud kõrghaljastuse ning võsastunud metsaalusega pooleldi ürgmetsa meenutav moodustis.

Domineeriva pildi pargi põhjaosas moodustavad praeguseks veel püsti seisvad jalal kuivanud ning koos juurtega mahapaisatud või murdunud latvadega puud. Suurte puude hävimisega tekkinud häilud on kasvanud täis sarapuuvõsa, mille all pole uutel puutaimedel lootustki kasvama hakata. Paljud nulud ja kuused on sellises vanuses, et hakkavad hääbuma ning need on vaja puistust kõrvaldada.

Kutsun asjaomaseid inimesi üles mõtlema, millise Sangaste pargi tahame endist tulevikus maha jätta. Kas jätame selle metsistuma, valmistades seeläbi rõõmu neile, kes arvavad, et looduslikele protsessidele polegi vaja vahele segada – las loodus toimetab omasoodu, kõrghaljastus vananeb ja sureb?

Selliselt toimides kaitseme Sangaste metsapargis n-ö protsessi ega sekku ja loodus kujundab ajapikku siinse paiga oma näo järgi. Või valime teise tee ja kaitseme Sangaste metsapargi seisundit ehk pilti, millisena soovis krahv Berg oma rajatut edaspidi näha?

Viimane variant tundub mõistlikumana, eriti kui pöörata Sangaste puhul tähelepanu sõnaühendile «metsapark» või «parkmets». Sõna «park» viitab selgelt, et loodu on saavutatud tänu inimtegevusele ja selle püsimise eeldus on samuti inimtegevus.

Looduskaitsealused pargid nagu Sangaste vajavad pidevalt inimkätt, et püsida külastajatele atraktiivseina ning pakkuda esteetilisi elamusi. Haljastust regulaarselt uuendamata ning parki korrastamata muutuvad need kiiresti üleseisnud haigete puudega räämas ja koledateks kohtadeks, mis on kasvanud umbe rinnuni ulatuvast umbrohust ja võsast.

Kõiki kaitsealuseid parke korda teha ja mis kallimgi veel – pidevalt korras hoida – on õhukese rahakotiga looduskaitseorganitel võimatu. Siinkohal on väga teretulnud algatused, kus lisaks looduskaitsekeskusele ka kohalikud kogukonnad, selleks moodustatud MTÜd, vallad, RMK ja teised organisatsioonid panevad parkide korrastamisele ja hooldusele õla alla.

Sangaste puhul tuleks aga öelda veel seda, et aja jooksul on tehtud suur ja väga väärtuslik töö ning seda hukkalaskmisel meie põlvkonna eluea jooksul pole mingit õigustust. Eeskuju võiks siinkohal võtta Mustila arboreetumist Lõuna-Soomes, mis on Põhja-Euroopas üks olulisemaid, toimides ühtlasi paljude võõrliikide geenivaramuna.

Nii Sangaste kui Mustila ajalooline stardipositsioon on olnud sarnane, kuid tänane seis ääretult erinev.

Kindlasti oleks hästi korrastatud ja huvitavaid puhkamisvõimalusi pakkuv Sangaste metsapark magnet, mis meelitaks Valgamaale uudistajaid üle Eesti.

Oleks aeg lüüa seljad kokku maakonnal, Sangaste vallavalitsusel, lossi haldaval osaühingul, RMK Valga metskonnal ja looduskaitsekeskusel, moodustada MTÜ ja hakata kõnesolevat metsaparki plaanipäraselt arendama ning korrastama. Pargi praegune olukord ja tulevik nõuavad seda.